Ajalugu

  • Worrigal Copperkununurra ja Inglisilm Heavens Romance Foto: K.Liekis
  • Chahama First Spot talvel

AUSTRAALIA KARJAKOERA AJALUGU

Esimesed katsetused

Inglased, kes koloniseerisid Austraalia, jõudsid Sydney kanti jaanuaris 1788. Koos karjaga toodi kaasa ka koeri. Kõige populaarsem karjakoer oli tol ajal Smithfieldi koer. Oma nime olid nad saanud Smithfieldi lihaturu järgi, kus neid kasutati karja ajajatena. Smithfield oli suur, must, pika karvaga, tihti töbisabaline* koer lameda kiilukujulise peaga ning lontis kõrvadega. Mustal kasukal olid valged märgised kaelal ja rinnal, mõnikord ka sabaotsas ja varvastel. Nad olid ustavad, vaprad ja mõistlikud koerad, kuid liiga aeglased ning ei talunud kuumust ja olid pealegi vihased hammustajad ning haukusid liiga palju. Sadamates ja karja kogumiskohtades tegid nad oma tööd hästi aga alates 1813 aastast laienesid kolooniad Sydneyst lääne poole põhjatutesse kõnnumaadesse. Kõnnumaa (outback) raske maastik ja pikad vahemaad ei sobinud enam Smithfieldi koerale. Koduloomadest lehmakari muutus kõnnumaal poolmetsikuks ning Smithfieldi pidev haukumine muutis karja ärevaks ning väsitas asjatu jooksutamisega vormist välja. Seetõttu hakati aretama uut tõugu, mis sobiks kõnnumaa tingimustesse. Austraalia kõnnumaad kontrollis tol ajal aga metsik koer, mis pärit aasia hundist – dingo (worrigal).

1830 aasta paiku tuligi karjaajaja Timminsil pähe ristata oma koeri dingoga, kes sobis ideaalselt kõnnumaa maastikule. Esimesed ristandid olid Smithfieldi ja dingo vahel. Nende järelkasvu hüüti Timmin’s biters. Need koerad olid punased, töbisabalised ja aktiivsed ning karjatades vaiksed, kuid näksasid kannast liiga kõvasti. Ning vasikatega ei saanud neid üldse üksi jätta.

Järgmisena prooviti ristata pikakarvalist colliet dingoga, kuid nende järeltulijad püüdsid karjatada lehmi nagu lambaid – nad jooksid lehmade nina alla ja haukusid, see aga muutis karja metsikuks. Prooviti ka pikakarvalise collie ja vene puudli ristandit, mille tulemuseks oli sinine, pruun või must karmikarvaline koer. Ka nad ise olid karmid koerad, hammustades lehma valimatult peast kuni sabani. Nende pikk karv muutis nad austraalia suvele ebasobivaks. Prooviti ka bullterjeri ja collie ristandeid, kuid nende järglased olid liiga aeglased ja rasked ning karmid lehmadega. Samuti prooviti bullterjeri ja känguru koera ristandeid, kuid need sobisid vaid metsiku karja ajamiseks.

Austraalia karjakoera ajalugu saab alguse – Hall’s heeler

1840 aastate Hall’i perekonna kroonikad paljastavad, et Thomas Hall omas juba siis enda aretatud ja hästi töötavaid karjakoeri, kes olid dingo ristandid. Need ristandid meenutasid väikest kompaktsemat dingot karvaerinevusega. Robert Kaleski oli ainuke tolleaegne karjakoera aretaja, kes mingilgi määral dokumenteeris karjakoera aretust ning austraalia karjakoera ajalugu baseerubki just Kaleski kirjutistel. Viimasel ajal on Kaleski teooriale lisaks pakkunud oma variandi välja A.J. (Bert) Howard, kelle uurimuse järgi Thomas Hall ei kasutanud dingoga paarituses mitte marmorsinist (blue merle) lühikarvalist collie tüüpi koera nagu Kaleski kirjutab, vaid sinist** karjaajaja koera, keda hüüti “drover” või “cur” Northumberlandist. Howard annab sellele koerale oma uurimuses nime – Northumberland Drovers Dog, et eristada teda teistest briti cur’dest.

Northumberlandi drover või cur on pärit shoti lambakoerast (Shepherd’s Dog of Scotland), kes on bordercollie eelkäija. Shoti lambakoera paaritati habecollie eellasega (Old Beardie, Highland Collie) ning arvatavasti ka mõne teise koeraga ja tulemuseks saadi cur. See koer oli agressiivsem ja jõulisem kui shoti lambakoer või shoti collie (pikakarvalise ja lühikarvalise collie tüüp). Ta oli suurema kondiga ning raskem kui need koerad, musta ja valge kasukaga aga samas ka kuulekas, ustav ja väga intelligentne ning loomuliku kannast näksamise istinktiga (heeler).

Kui dingod on tavaliselt liivakarva punased või valged (harva mustad märgistega – black and tan) ning neil on sabaots ja tavaliselt ka jalad valged, siis Thomas Halli aretatud koerad, keda hakati kutsuma Hall’s heeler’iteks – olid laiguti sinised ja punasetähnilised. Nad töötasid vaikselt ning vastupidiselt enamusele lambakoertele, töötasid nad lehmade taga, neid kannast näksates, mitte karja ees.

Hall’s heeler’id suutsid läbida pikki vahemaid, ajades suuri veisekarjasid sisemaalt rannikule sadamasse. See teekond oli tihti väga raskelt läbitava maastikuga. Selliste koerte omamine oli suur eelis, sest see võimaldas karja suurendada ja Halli perekond saigi üheks suuremaks kariloomade kasvatajaks Austraalias.

Hall’s heeler’id olid teiste loomapidajate seas hinnatud koerad aga kolme aastakümne vältel kasutasid neid ainult Halli perekond ja farmerid, kes Halli perekonna heaks töötasid. Alates 1840 aastast kuni 1870 aastani, mil Thomas Hall suri, ei pidanud ta vajalikuks ühegi teise tõu kasutamist oma Hall’s heeler’ite juures. Pärast 1871 aastat, kui Thomas Halli vend suri ning talupidamine maha müüdi, said alles teised farmerid neid koeri soetada.

Tom Bentley, kes omas Thomas Halli liinidest äärmiselt head töökoera andis oma koeraga edasi valget laiku koera otsaesisel, seda märki kutsutaksegi Bentley märgiks (Bentley mark). Samuti sabajuurel asuv musta laik pärineb Bentley koeralt.

Queensland heeler

See uus tõug sai Queenslandi farmerite seas nii populaarseks,et teda hakati hüüdma Queensland heeler või Queensland blue heeler või siis lihtsalt Blue heeler, mis on muide Austraalias ka poltsei hüüdnimeks. Punaseid koeri hüüti aga Red heeler’iteks.

Robert Kaleski teene on see, et tänapäeval on tõu nimetus austraalia karjakoer (Australian Cattle Dog). 1903 esitas Robert Kaleski austraalia karjakoera tõustandardi New South Wales’i kennelklubisse Australian heeler’i nime all. Kaleski standard on aluseks ametlikule standardile, mis võeti vastu Austraalia Kennelliidus 1963 aastal ning tõu nimeks sai austraalia karjakoer. Ameerika Kennelliit (AKC) tunnustas tõugu ametlikult 1.septembril 1980, FCI aga 15. septembril 1989.

1914 aastal kirjutas Robert Kaleski raamatu austraalia koertest “Australian Barkers and Biters”. Ta püstitab teooriaid, millega ta tuli välja alles 1920 aastatel (esimest korda 1926 aastal kirjutatud Australian Encyclopaedia), et Hall’s heeler’itele lisati tõu parandamiseks aretuses dalmaatsia koera ja kelpiet.

Kahjuks pole võimalik neid teooriaid tänapäeval kuidagi tõestada. Väidetavalt andis dalmaatsia koera kasutamine tõule hobuselembuse ja kelpie parandas karjatamise omadusi. Kaleski väidab 1935 aastal kui Jack ja Harry Bagust on juba surnud, et nad ristasid oma Hall’s heeleri koeri dalmaatsia koeraga, mis oli Inglismaalt imporditud.

Väidetavalt muutis just dalmaatsia koera lisamine kasuka värvi suurtest laikudest tähniliseks ja kutsikad sündisid üleni valgetena ja omandasid oma värvuse – sinitähnilise või punasetähnilise värvi kolme nädalaselt. Selle aretuse tulemusena saadud hobustelembus minetas mõningased head karjatamise omadused. Selle kompenseerimiseks lisasid Jack ja Harry austraalia lambaid karjatavat black and tan värvi kelpiet. Nende järglased said sinisele kasukale lisaks mustad märgised pähe ning punase kasukaga koerad said tumedamad punased märgised pähe.

Samuti pole tõestust leidnud asjaolu, et koeri Fred Davies’i aretusest 1870 aastate paiku, kui ta ristas bullterjerit, kasutati austraalia karjakoera tõus. Väidetavalt jäeti need bulterjeri ristandid ja nende järeltulijad tasapisi aretusest kõrvale, kuna nad haarasid lehmast kinni ega lasknud enam lahti ning nende liikuvus oli nende jämedavõitu kehakuju poolest limiteeritud.

*Koerad olid tihti töbisabalised mitte ainult selle pärast, et nad geneetiliselt nii oleks sündinud. Inglismaal oli kehtestatud töötavatele koertele maks, mida maksti koera saba pealt. Et sellest maksust pääseda, tuli sabast lahti saada.
** Kirjeldatud on marmor sinist (blue merle) collie tüüpi või Northumbrlandi drover’it aga alles hiljem on värvi genotüübi uuringutest selgunud, et sinisetähniline kasukas võib olla kas marmor (merle) või tähnilisuse (ticking) geenidega seotud. Kuna austraalia karjakoeral puudub merle geen, siis arvatavasti oli tegemist koertega, kelle sinise tähniline kasukas oli seotud ticking geeniga.
Koostas M.Martin
Kasutatud:
Halls heeler – Wikipedia
A DOG CALLED BLUE, Noreen R Clark
HALL’S HEELERS – Origins Of The Cattle Dog in Australia, A.J (Bert) Howard
Old Time Farm Sheperd – Historic articles
Australian Cattle Dog A study of the breed, Narelle Hammond-Robertson
The Heeling Power of the Australian Cattle Dog, Rick Beauchamp
  • MTÜ Eesti Austraalia Karjakoerte Tõuühing

    tel: +372 55639249
    e-post: info@austraaliakarjakoer.ee
    Aadress: Ravila tn 3b Tallinn 11621
    reg. nr. 80352701
    Swedbank EE922200221056801304

  • Erinäituse sponsorid

  • EKL liige

    vera

  • Leia meid ka siit!

    vera